Kust pärineb 404 number "404 Not Found" veateates?

Mida tähendab "404 Not Found" tegelikult?

Kui internetiaadress avatakse, saadab brauser vastavale serverile HTTP kaudu päringu. Server töötleb seda päringut ja tagastab brauserile vastuse, mis sisaldab kolmekohalist olekukoodi.

Kui toiming on edukalt lõpule viidud, kasutatakse tavaliselt koodi 200. Ümbersuunamise või serveripoolsete probleemide korral võib kohata erinevaid koode.

Kood 404 väljendab olukorda, kus klient jõuab serverini, kuid server ei leia soovitud ressurssi. Seetõttu ei tohiks 404 nähes arvata, et internetiühendus on täielikult katkenud; server on vastanud, kuid soovitud lehte sellel aadressil ei ole.

Selle põhjuseks võib olla valesti kirjutatud URL. Varem olemas olnud leht võib olla kustutatud, link muudetud või sisu teisele aadressile viidud.

Mida tähendab 404 numbri esimene 4?

HTTP olekukoodides ei valita numbreid suvaliselt; koodid jagunevad esimeste numbrite järgi teatud klassidesse. 404 ees olev 4 näitab kliendivigadega seotud olekukoodide rühma.

Selles rühmas on ka teisi koode, nagu 400 Bad Request, 401 Unauthorized, 403 Forbidden ja 429 Too Many Requests. Nende erinevus tuleneb probleemi tüübist.

Koodi 403 puhul server mõistab päringut, kuid ei pruugi anda ressursile juurdepääsu. Koodi 404 puhul ei ole soovitud ressurssi leitud. Koodi 429 kasutatakse märkimaks, et lühikese aja jooksul on saadetud liiga palju päringuid.

Serveripoolsete probleemide korral tulevad mängu aga 5-ga algavad koodid. 500 Internal Server Error ja 503 Service Unavailable on selle rühma näited.

Seega ei ole 404 üksinda valitud salapärane number, vaid osa HTTP süstemaatilisest olekukoodi struktuurist.

Miks valiti just 404?

HTTP varajastel aegadel korraldati olekukoodid selleks, et standardselt väljendada protokolli erinevaid tulemusi. Vahemik 4xx eraldati kliendiga seotud veaolukordadele ja selles rühmas määratleti erineva tähendusega koodid.

Allika kohaselt oli HTTP/1.0 1996. aastal avaldatud RFC 1945 dokumendis 404 selgelt määratletud olekukoodina "Not Found". Hilisemates HTTP standardites jätkati koodi kasutamist.

Siin ei ole 404 numbri iga numbri jaoks eraldi sõna ega peidetud tähendust. Esimene number määrab koodi üldise klassi, ülejäänud numbrid väljendavad selles klassis määratletud koodi.

Sarnast loogikat võib näha ka teistes HTTP koodides. Edukad vastused koondatakse rühmadesse 2xx, ümbersuunamised 3xx, kliendivead 4xx ja serverivead 5xx. See kord võimaldab arendajatel hinnata serveri vastust programmiliselt, ilma et peaksid toetuma ainult sõnumi tekstile.

Kas lugu CERN-i ruumist number 404 on tõsi?

Internetis levinuima loo kohaselt asus World Wide Webi kallal töötanud meeskond CERN-is ruumis number 404. Loo erinevates versioonides väidetakse, et veebiserverid asusid selles ruumis või et kasutajad pöördusid sellesse ruumi, et saada soovitud faile.

Allika kohaselt ei ole aga selle väite toetuseks usaldusväärseid ajaloolisi tõendeid. Kuigi Tim Berners-Lee, kes arendas World Wide Webi CERN-is, on HTTP sünni keskmes, ei ole väidet, et kood "404 Not Found" pärineb CERN-i ruumist number 404, veebiajaloo allikatega kinnitatud.

Isegi CERN-i selgitustes, mis seda lugu käsitlevad, on märgitud, et kõnealune ruumilugu on müüt.

Selliste lugude levimise põhjus tundub olevat mõistetav. Tehniliste standardite loomise protsessid võivad tunduda enamikule kasutajatele igavad, samas kui salapärane ruum ja selle number, mis levis üle kogu interneti, võib olla palju meeldejäävam.

Kuidas tekkisid HTTP veakoodid?

HTTP lugu ulatub World Wide Webi esimestesse aastatesse. Tim Berners-Lee töötas CERN-is, arendades infosüsteemi, kus erinevates arvutites asuvad dokumendid said linkide kaudu üksteisega ühenduda.

Veebi toimimiseks ei piisanud ainult HTML-ist ja URL-ist; vaja oli ka protokolli, mis määraks, kuidas brauser ja server omavahel suhtlevad. HTTP võttis selle ülesande enda peale.

Esimesed HTTP versioonid olid tänapäevasest protokollist palju lihtsamad. Veebi arenedes muutus suhtlus brauseri ja serveri vahel üksikasjalikumaks ning oli vaja standardselt väljendada, kas päring oli edukas, suunati ümber teisele aadressile või ebaõnnestus.

Kolmekohalise struktuuri tõttu said programmid tulemust kiiresti tõlgendada. 2-ga algavad koodid tähistasid üldiselt edukate vastuste klassi, 3-ga algavad ümbersuunamisi, 4-ga algavad kliendiga seotud veaolukordi ja 5-ga algavad serverivigu.

See süsteem püsib tänapäevani veebi põhiosade hulgas. Kasutajad ei näe suurt osa neist koodidest, sest brauser teeb toimingud taustal. 404 on aga kogenud teistsugust saatust; kuna olukord, kus soovitud lehte ei leita, kajastub kasutajale otseselt, on see muutunud tehnilisest protokollikoodist kõigile tuntuks väljendiks.

Miks ei näe me iga kustutatud lehe puhul 404?

Kui veebileht ei ole enam saadaval, ei pruugi alati kohata koodi 404. Selle põhjuseks on asjaolu, et veebisaidid võivad erinevate olukordade jaoks kasutada muid HTTP koode.

Kui sisu on viidud uuele aadressile, võib server kasutaja automaatselt uuele lehele suunata. Püsivate ümbersuunamiste jaoks kasutatakse selleks koode nagu 301 ja kuna brauser teeb toimingu automaatselt, ei näe kasutaja enamasti koodi ennast.

Jäädavalt eemaldatud ressursi jaoks on võimalik kasutada ka koodi 410 Gone. Erinevus 404-ga on peen, kuid oluline; 404 näitab, et server ei leia soovitud ressurssi, samas kui 410 väljendab selgemalt, et ressurss on teadaolevalt eemaldatud.

Päris veebisaitidel ei järgi iga süsteem seda eristust sama hoolikalt ja paljud kustutatud sisud tagastavad otse 404.

Lisaks on olemas nn "pehme 404" olukord. Leht võib kasutajale näidata teadet "sisu ei leitud", samal ajal kui server annab tehniliselt vastuse 200 OK. Kasutaja jaoks on lehte olemas, kuid HTTP seisukohast näib päring olevat edukas. See võib mõjutada ka seda, kuidas otsingumootorid lehte tõlgendavad.

Seega ei tähenda ekraanil kuvatav "Lehte ei leitud" ja serveri poolt tegelikult HTTP 404 koodi tagastamine alati sama asja.

Kuidas sai 404 osaks internetikultuurist?

HTTP sisaldab sadu erinevaid olekukoode, kuid tavalisel internetikasutajal ei ole vaja neist suurt osa teada. 404 paistab selles osas silma suure erandina.

Selle peamine põhjus on see, et kasutajad kohtavad seda koodi otseselt ja sageli. Veebisaitide kasvades muutuvad lingid, vana sisu eemaldatakse ja valesid aadresse jagatakse. Selle tulemusena on 404 lehed muutunud veebikogemuse vältimatuks osaks.

Veebidisainerid hakkasid aja jooksul standardset veateadet loovamalt kasutama. Mõned saidid lisasid 404 lehtedele väikeseid mänge, mõned kasutasid naljakaid pilte, mõned aga suunasid külastaja otsingukasti või avalehe lingi kaudu õige sisu juurde.

Nii on väljend "404" väljunud oma tehnilisest tähendusest ja muutunud isegi internetikultuuris naljaks, mida kasutatakse kadunud, leidmatute või olematute asjade kirjeldamiseks.

Huvitav on see, et nii tuntud numbri taga ei ole salapärast ruumi ega unustatud CERN-i lugu. 404 tegelik lugu on palju tehnilisem; kood sündis vajadusest liigitada veebi erinevaid tulemusi korrapäraselt ja masinatele mõistetaval viisil.